Mis ma siin ikka jauran?

Vau! Suur aitäh, et olete nii usinad lugejad 😍 Poleks uskunud, et järgmist postitust nii kärmelt juba ootate. Etteruttavalt mainin, et ma ei ole planeerinud just kuigi tihti kirjutada. Hetkeseisuga tahaksin pigem ca kord kuus teid uue tekstiga kostitada. Kuid vaatan edaspidi jooksvalt, sest nõudlust vist on..

Olen ääretult tänulik Mihkel Kaasikule, kes oli nii abivalmis mind blogi IT-poolega aitama. Saime paika selle, mis veidi katki oligi.  Tänan ka Tiitu, kes samuti mind abistas selles osas. 😊

Heakene küll, räägime siis natuke triatloni teemadel ka. Lihtsalt lahtiseletatult - et triatlonivõistlust läbida, tuleks "veidike" end treenida kolmel uhkel alal: ujumises, rattasõidus ja jooksmises. Nende aladega on vast enamik inimesi ka kokku puutunud. Kuid.. kui luubi alla võtta ujumine, siis see on täitsa eraldiseisev müsteerium. Me ei räägi siin ujumisest, mida me seal külmas pärnumarannas praktiseerime, kus konnana me muidugi kõik jube osavad oleme. 

Me räägime siin võistlusujumisest.  Ma ei ole mingi ekspert, et siin targutada, aga paraku ma arvasin ise alguses küll, et mis see ujumine siis ära ei ole! Sama tegelikult teiste aladega. Rattaga olen sõitnud, kiiver on olemas. Jooksnud olen ka, küll lemmik ei ole, aga ellu ikka jään. Ning ujumine – see on kõige kergem,  naljanumber,  hah! Oioioi, Kirsikene.. 😃Olen ujumistrennis käinud 3 kuud ja alles nüüd hakkasin korralikult krooli õppima. Käisin isa ja vennaga üks päev Viljandis ujumas ja mina olin treeningrajal ning nemad tavaujujate rajal. Olin 15 mintsa oma harjutusi teinud kuni isa ujus minu juurde ja küsis: "Kas sa ujuma ka hakkad lõpuks?" Ehk siis moment sellest, kui treener ei ole lubanud sul iseseisvalt krooli ujuda, sest sa oled veel liiga koba. 😃 Aga sellest kõigest lähemalt juba järgmises postituses.

Tee triatlonini leidsin ma puhtalt oma kolleegi utsitamisel.  Siinkohal tervitan Vellot, kes mul töö juures 24/7 triatlonist rääkis ja kelle “õhutamisel” ma selle triatlonikostüümi lõpuks ka ära ostsin. Jutt, et ettevõte toetab rahaliselt selle ostmist ja et muidu on selle kombe hind kordades suurem ja nii edasi ja tagasi, siis naisena ma kohe selle soodustuse õnge ka langesin. 😇 Ehk võin isegi väita, et see ost oli määravaks, et Kirsi triatlonile minemise otsuse sisimas vastu oli võtnud. Tegemist oli 2018. aasta maikuuga.

Septembrilõpus/oktoobri alguses (täpselt ei mäleta), kui hooaeg pihta hakkas, läksin esimest korda ÜKE trenni Tallinna Spordihalli. Info, et seal mingi trenn toimub, tuli muidugi Vellolt. Tegemist siis üldkehalise treeninguga, mis koosneb ca 30 min jooksuharjutustest ning 1h jõutreeningust. Seal kohtusin esimest korda ka oma treeneriga, kes mind ka triatloni osas personaalselt treenima asus. See teadmine, et Liisa (treener) ka personaalselt treenib,  tuli jällegi Vellolt 😄. Ma vajasin Liisat, et üldse aru saada, mida ma tegema pean ning kust üldse alustada. Vajan teda siiani ning edaspidi samuti. Usun, et see aitab mul motivatsiooni hoida, kui mul on olemas inimene, kes on alati olemas ning abiks. Minu teadmised asjast olid väga olematud, aga nüüd hakkab vaikselt juba koitma. 😏

ÜKE trennid Tallinna Spordihallis:

Mis olid esimesed sammud?

Kõigepealt küsis treener mu käest, et: “Mis spordikell sul on? On ikka GPS-ga?” Ma mäletan, et ma küsisin vastu: “Kas seda kella on üldse vaja või saan ilma ka?”  Treener peaaegu et naeris mu välja ja mul oli üsna piinlik, et ma seda üldse küsisin. 😁 Siiani olin arvanud, et kui ma käin kõrge intensiivsusega rühmatrennides endast hinge välja rabelemas, siis see on õige trenn! Kui ikka treeningsaalist poolsurnuna välja ei tule, siis oli mõttetu käik … Hea, et mul tol hetkel teadmisi korralikust pulsist ja pulsikellast polnud. Kujutan ette, et mu pulss võis sealsetes trennides olla lausa üle 200. Without kidding.  Ja see number on jõõõhkralt suur, kes pulsinumbritest midagi ei jaga. (Pole midagi, mina ei jaganud ka :)

Spordikell on tegelikult vajalik pulsi jälgimiseks. Varasemalt ma pole seda kunagi jälginud ning seega olen enda keha ka väga palju lõhkunud. Triatlon on vastupidavusala, kus õige ja normis pulss on väga oluline. Praegu on minu üheks suureks eesmärgiks saada korda enda meeletult kõrge pulss, mille nimel ma treeneri abiga töötan. Lisaks sain veel teada, et mul on loomulikus istuvas olekus pulss kõrgem normaalsest tasemest. Mis tähendab, et lisaks sellele tuleb mul ka lähiajal külastada spordiarsti, et teha koormustest, et saaks sellegi vea korda. Muideks on selle korda saamine ka väga pikk ja vaevarikas protsess. Kui norm pulss lihtsalt tavaolekus on kuskil 50-60, siis minu oma on 83-90. Naljakas ongi see, et kui ma näiteks korra püsti tõusen, kõnnin toast kööki, on pulss juba üle 100  😃. Mis ei ole sugugi ok. Kuid ma ei muretse, selle saab kenasti korda. 

Pilt siis hetkeseisust, kui ma olen voodis teki all ja olen viimased poolteist tundi juba siin olnud. Kass on normps mul, aga  praegu oluline näha numbrit kellal 😃.

Et inimesi mitte segadusse ajada, siis täispikka triatloni (Ironmani) ma suvel kindlasti läbima ei lähe. Esimeseks proovikiviks võtsin olümpiadistantsi. Kui täispikal läbitakse 3,8 km ujudes, 180 km rattaga maanteel ning 42,2 km joostes, siis olümpiadistants on oluliselt lühem – 1,5 km ujumist, 40 km ratast ning 10 km jooksu. Kuid seegi vajab treenimist, sest ujumises olen ma veel täiesti algaja. Et ujumist selgeks saada, käin ujumistreeneri all treenimas. Lahe kogemus see kalaks saamine iseenesest. 🐡

Hetkeseisuga olen treeninud alates oktoobrist, kuid kahjuks mitte täiskoormusega. Teises või kolmandas ÜKE trennis ma suutsin oma jalalaba nii ära vigastada, et edaspidi ei tohtinud teha ei hüppeid ega jooksmist. Sain tegeleda ainult ujumise ja spinninguga (seegi hea). Kuna oli aru saada, et tegemist ei ole hüppeliigese vigastusega, siis oligi keeruline mõista, kuidas see jalg üldse paraneda võiks. Ei aidanud ükski külmageel ega ka ibuka-kuur (tegin 7 päeva Ibumetini kuuri, st et võtsin päevas 2 tabletti 7 päeva järjest). Seejärel ootasin kuu aega erakliiniku järjekorras, et saada ortopeed Kaspar Rõivassepa vastuvõtule. Mu treeneri sõnul parim ortopeed Eestis. Ja tõepoolest – näitasin talle jala ette, tema suunas mu MRT uuringule kohe ülejärgmisel päeval, kuhu tegelikult oli järjekord 2,5 kuud! Uuring näitas, et tegemist on ülekoormusest tekkinud põletikuga ning sain ühed hästi ebameeldiva tundega süstid jalga. Mul oli reaalselt selline tunne, et kohe-kohe läheb mul väike varvas krampi 😃. Hetkel olen olukorras, kus hakkan vaikselt koormust tõstma jälle, et mõista, kas jalg on terve ning saan joosta ja hüppeid teha. Kiidan ise ka dr. Rõivasseppa, kes tegi ikkagi kõik selleks, et ma saaksin kiirelt ravi ja treeninguga kiiremas korras jätkata. Kuigi lähipäevadel on mul tekkinud tunne, et võib-olla pole jalg veel päris terve ja peaksin veel rohkem puhkust andma. Eks siis näis.

MRT uuringul tuli kanda sellist toredat kostüümi:

Ega’s see mingi naljategemine ei ole. Iganädalaselt saadan pühapäeviti treenerile kokkuvõtte kõikidest oma nädala jooksul tehtud trennidest koos pulsinumbrite ja trennide pikkustega. Selle järgi püüame kokku võtta, kuidas pulss on vahepeal arenenud ja mis on edasised sammud. Püüan ikka vähemalt 5 trenni nädalas kindlasti ära teha. Kui 5 ei tule mingitel erinevatel põhjustel, siis ma olen ise väga nördinud. See mitu kuud distsipliini on end ära tasunud. Väga palju on mul elus olukordi, kus tööga seonduvalt on vaja näiteks trennist eemal olla, keegi kutsub kuhugi, Viljandis maal olles pole spordiklubi jnejne, aga ma püüan alati mingi alternatiivse lahenduse olukorrale leida. Kuna ma joosta ei saa, siis ma ei saa ka õue minna trenni tegema. Seetõttu on hästi-hästi oluline kogu logistika läbi mõelda ning jääda endale kindlaks. Kui muud ahvatlused on ees ootamas, mis tähendab trennist loobumist, siis ma näiteks teen trenni ette ära. Kui ma tean, et õhtul on mingi üritus ja trenni ei saa, siis käingi varahommikul kell 6-7 trennis ära. Mulle on tihti öeldud, et saad ju hakkama ikka paar päeva ilma trennita. Eheheh-eeei ole sellist asja! Kui plaan on paigas, siis selle pidev murdmine ei vii mind küll kuhugi triatlonile 😃.
Väheke mõtlemisainet ja ehk motivatsiooni teistelegi. Eelmisel nädalal olin tööga seotult lähetusel Riias. Sõitsime esmaspäeva õhtul juba minema ning saabusime neljapäeva õhtul. See tähendanuks 4 päeva ilma trennita. Kuidas ma toimetasin? Esimese trenni sain kirja esmaspäeva varahommikul enne tööd, sest õhtul polnud võimalust minna. Teise päeva tegin puhkepäevaks, kuna olin niikuinii enne esmaspäeva mitu päeva järjest trennis käinud. Et mitte veel päevi raisku lasta, otsisin targa Google-i abiga üles, kui kaugel meie ööbimiskohast on lähim MyFitness. (Enne minekut muidugi suhtlesin MyFitnessiga, et kas ma Eesti spordiklubi kaardiga üldse saan Lätis klubisse minna. Selgus, et saab vägagi edukalt ning 1 korra tasu on vaid 3 eurot.) Selgus, et 20 min jalutuskäigu kaugusel! Võtsin kätte ja ärkasingi kell 6 üles ja käisin enne tööd trennis ära ja jõudsin valmis siis, kui teised hakkasid tööle liikuma. Neljapäeval oli lihtne - me jõudsime Tallinnasse kell 17:30 ja ma jõudsin kenasti kella 20:30 algavasse ujumistrenni. Mis ma kaotasin? Mitte midagi! Samas nii ulmeliseks ei tasu ka olukorda ajada, kuid kui siht silme ees, siis selle nimel mõtleb inimene igasuguseid võimalusi välja. Olen tegelikult enda üle väga uhke, et ma selle olukorra ilusti lahendada oskasin. Loodan vaid, et mu pere ja sõbrad mind sel teekonnal toetavad ning mõistavad 😊. Ausalt öeldes on mul ka üpris palju vaba aega selle kõrvalt. Seega see võib tunduda hull, kuid tegelikkuses on asi palju leebem.

Kui vigastusi ei teki, siis minu start on 2019 juulis. Tulge siis ikka kaasa elama Tartusse. Olen ise igal juhul väga elevil, sest juulikuu tundub kohe ukse taga olevat. 😬 

Et ma teaksin, kui väga te minu postitusi ootate, siis andke mulle julgelt märku. See annab mulle ka motti rohkem kirjutada. Lisaks - kui teil on mingeid küsimusi, siis täiega tulistage. Kirjutage siia alla kommentaariks või kirjutage otse facebooki või meili peale. Vastan ehk pikemaltki ja avaldan järgmises postituses. Võib-olla on teistelgi sama küsimus, millele oodatakse vastust. Ma ei pruugi üldse mingite asjade peale tullagi, mida teie ehk teada tahate. 

Edasine plaan on kirjutada ka igast alast eraldi ja vähe detailsemalt.