Ootusärevus ja adrenaliin

Tore näha, et lumi sulab ja päike end rohkem ilmutama on hakanud, eks.

Seekordses postituses keskendun rohkem spinni- ja rattatreeningule. Lisaks jutustan ka veidi toitumisest - üks (kalori)põletavamaid teemasid, whoohoo.

Olen spinni viimasel ajal rohkelt harjutanud ning liitrite viisi higi ja pisaraid spordisaali jätnud. Rattale olen keskendunud hetkel just seetõttu, et mitte liiga teha oma vigastusega jalale, kuna vändates on jalg üsna stabiilses asendis ja ei põruta. Tuleb aga välja, et minu jalake esimese süstiga täiesti ära ei paranenud. See tähendas minu jaoks tagasihoidlikku ja rahulikumat treeningut. Küll sain hüppeid ja jooksu teha, aga mitte kuigi maksimaalselt. Ratast ja ujumist sain sellevõrra rohkem harjutada. Just eelmise nädala lõpus sain siis uue süsti jalga, mis on mu jala teinud täiesti terveks! :) Jess! Jooksen, hüppan, kargan nagu ..

Nüüdseks olen lükanud järgmise käigu sisse, ja alustan uhiuue treeningkavaga, mis on täielik ettevalmistuks juuliks. Lõpuks tulevad mängu ka jooksutreeningud. Ja nüüd enam halastust ei ole, juuli juba tahab hirmsasti uksele koputada ja märku anda, et sa vana hädine lombakas, mida sa vahid niisama.

Tehes spinni rühmatrenni, siis see on justkui intervalltrenn. Kord on väga kiire ja siis jälle aeglasem väntamine, aga raskel käigul. Kui on intensiivsem osa, siis teised trennis pingutavad täiega, seal juures treener veel pushib takka ja ootab seda sama kõigilt. Ja siis mina vaatan, et oops, pulss liiga kõrge, ei saa sedasi hullu panna. Seega ma alati mõtlen, et treener arvab, et ma olen seal trennis nagu mingi linalakkneid keset kesapõldu rukkililli korjamas. Ehk mingi blondiin tuli nüüd trenni ja tahab fitiks saada, ise aga ei jõua ratastki püsti hoida. 😀 Kuna ma olen harjunud ikkagi maksimaalselt pingutama, nii et pulss 180-190, siis on imelik seal niisama pedaale paitada.

haha.. see pilt on tehtud 2017. aasta suvel. Mu vaene väikevend oli kohustatud jälle fotograaf olema. Võiks öelda, et aastasadu tagasi oleksin olnud sellisena kindlasti küla peal kõige ihaldatum neid, kelle akna all kosjas käia.

Viimasel ajal ma siiski rühmaspinnis käinud ei olegi, neid tehakse üsna vähe ja Tallinnas on ainult 3-4 spinnitoaga klubi, seega tihtipeale aeg ei sobi või asukoht on kehv.

Treener tegi mulle ka spinnikava, mille järgi iseseisvalt on üsna hea vändata. Mitmetes klubides on ka jõusaalis spinningurattad, seega see aitab mind väga.

Vahepeal näiteks oli väga mõnus spinni ajal suusahüppeid telekast vaadata. See on ka muidugi ainus spordiala, mida ma "tugitooli sportlasena" jälgida viitsin. Jalka või murdmaasuusk mind üldse ei köida. Seega minu poolehoid läheb Kristjan Ilvesele, kui keegi tahab teada..

Spinni juures on kindlasti väga oluline, et ratas oleks kehapikkusele vastavalt ka seadistatud. Vastasel juhul jällegi lõhud sa enda keha/liigeseid. Tavaliselt kestab kava 1,5h, kuid mul on olemas ka 2h kava, mida ma veel katsetanud ei ole. Enne vilun veidi veel enda 1,5h kava ja siis võtan raskema ette. Kuigi ratast olen ma ikka alati sõitnud ning 2h sõitu on selline tavapärane ots, kui õues sõita. Ca 50-60 km on minu jaoks tavaline, kui trenni lähen tegema. Kuigi siiani olen sõitnud ainult maastikurattaga ja osalenud maastikuratta võistlustel, siis nüüd on tarvis sellest kevadest hakata maanteerattaga harjuma. Kuna mul veel maanteeratast endal ei ole ja samuti pukki, millega saab kodus toas treenida, siis pean praegu rahulduma spordiklubide spinniratastega. 

Seega kasutan lugejate seas ära juhust ja uurin, et kui kellelgi on soovitusi, kust endale hea hinnaga maanteeratas soetada, siis andke märku. Olen kui suur kõrv. Kuna ma täispikka Ironmani niikuinii läbima ei lähe (VEEL 😃), siis arvan, et alla 1000 eurone ratas on vägagi ok mu jaoks. Või kui kellelgi on müüa pukki, mis aitab toas rattaga treenida, siis olen sellest ka huvitatud. Sobib ka kasutatud.

Ma hea meelega jagaks teiega ka enda spinnikavasid, aga kuna elu on business, siis ma seda täna teha ei saa. Mis on ka ilmselt arusaadav. Kui keegi mõtleb, mis vahe on spinningu rattal ja tavalisel rattatrenažööril, siis vaadake kas või rataste väljanägemist. Trenažööril on kindlalt paigas lenks. Minu teada ainus, mida saab reguleerida, on sadula kõrgus. Peale selle pole tavarattal ka rattakingade kinnituspedaale, mis spinningurattal kenasti olemas on. Spinninguratas on mõeldud spetsiaalse treeningu jaoks, mis on justkui imitatsioon päris jalgrattaga sõitmisest. Oma spinningutrenni teen ma alati spetsiaalsete rattapükstega, et tagumik väga valusaks ei jääks. Nende pükstega ma püüan alati jõusaalis pilke, sest kõnnin  nagu mässu oleks jalge vahel. 😃 

Kõik oma trennid olen spordikellalt salvestanud ka rakendusse Strava. Seal ma olen püüdnud ka vahepeal treeningute detailsemad kirjeldused kirja panna just seetõttu, et hiljem statistikat teha. Näiteks saan hiljem vaadata, mis ajaga ma 50m otsa ujusin ülekandega kroolis veebruari alguses ja mis ajaga paar kuud hiljem. Või näiteks, millal ma esimest korda ujulas pukist peakat hüppasin (muide, see oli alles 21. veebruaril). Päris hirmus oli, aga kui hüpe tehtud oli, siis tekkis hasart, sest see oli täiega lahe. 😃 Seega, kel on Strava, võite julgelt mind sõbraks lisada, kui on huvi näha detailsemalt minu treeningute kirjeldusi. Mul on seal praegu ainult 3 sõpra 😔

Tegemist on 2016. aastal toimunud photoshoodiga, kus mul oli au olla TTÜ Rattamatkaklubi suvise rattamatka reklaamplakati nägu. Kärpisin kaaspildistatava näo ära, sest ma ei ole kindel, kas ta on õnnelik, kui ma ta kõigile siia vaatamiseks üles riputan. Igal juhul jalgratas on minu kõrval ikka alati uhkelt seisnud.

Üpris kihvt oli aga vahepeal see, et kuna me teisipäeviti teeme üldkehalist trenni (ÜKE) Tallinna Spordihallis, siis ühel korral õnnestus minul ise trenni anda. See on üsna kentsakas lugu. Ühel teisipäeval kell 16 helistab treener Liisa mulle 2 tundi enne trenni, et nüüd on selline õnnetus juhtunud, et tema ei saa täna trenni anda ja kas mina ei oleks nõus seda kohustust sel korral üle võtma. Oooo, ma tundsin kohe nii meelitatuna ennast. Mul polnud mõtteski, et ma ära ütlen. Ausalt öeldes ma olin väga uhke enda üle, et treener mind sedasi usaldab ja minus potentsiaali näeb.

Tallinna Spordihall

Ainuke, mida ma veidi põdesin, oli see, et kas minu mälu mind ikka sel korral aitab. Arvestades, et ma polnud saanud ÜKEt täiskoormusel kaasa teha vigastuse tõttu paar kuud ja ma ei olnud kindel, kas ma üldse mäletan jooksukate soojendusharjutusi. Veits imelik oleks olnud jääda sinna terve grupi ees lolliks. 😳 Aga kõik läks justkui valatult  - mul miskipärast tulid harjutused meelde ja tegelikult jäi veel aega ja harjutusi ülegi, aga kuna jõutreeningu osa oli sel korral üks raskemaid, siis ma otsustasin jooksukaid 5 minutit vähem teha. Jõuosa mõttes saatis Liisa mulle harjutused paberil ette ja kuna ma olin neid varem teinud, siis õnneks ei olnud raske ette näidata. Trenni lõpus tegime ka korraliku venituse. Kuna ma olen ise juba aastaid alati tublisti enda lihaseid peale trenni venitanud nii 10-15 minutit, siis sellise raske trenni puhul oli see lausa möödapääsmatu. Seega siit siis ka üks tarkusetera, kes siiani sellest ei hooli. Lihaste venitamine peale trenni on muy importante! Minu algne põhjus, miks ma seda kunagi tegema hakkasin oli, et ma kindlasti järgmisel päeval suudaksin kõndida ja lihased ei oleks valusad. Tegelikkuses on sel ka muid positiivseid tulemusi. Näiteks venitades ja painduvust treenides on võimalik ka parandada lihaste vormi, see aga aitab peale lihasvalu ka parandada lihaskoe ainevahetust. Mida rohkem sa enda painduvust venitades parandad, seda enam me vähendame erinevate vigastuste ohtu. Aga kokkuvõttes oli trenn väga intensiivne ja kõik tuli kenasti välja. Tänan sportlasi, kes mind pärast trenni kiitsid ja rahule jäid. Üks seltsimees arvas lausa, et ma sobiksingi treeneriks. Tohoh tonti...

See pilt on tehtud 2016. aasta sügisel Horvaatias. Ma nüüd ei teagi, kumb rohkem kokku käib..
Kas Kirsi ja palmipuud või Kirsi ja jalgrattad... ? Õige vastus on Kirsi ja lollid lõustad.

Kui rääkida veidi toitumisest selle kõige juures, siis täna jagan ma oma jutu kaheks.

Nimelt olen ma juba päris kaua aega tajunud (võin öelda, et aastaid), et minu organism justkui käitub väga kummaliselt, kui ma mingeid toiduaineid söön. Et jälile saada, mis ained minus allergiat tekitavad, asusin katsetama. Esimesena võtsin oma menüüst välja kõik piimatooted, mida ma muidu igapäevaselt tarbin. Ja ausalt öeldes nägin tulemusi pea koheselt. Seega hakkasin vältima piimatooteid, et saaks vähe paremini elada. Kuid enese rahustamiseks pidin ikka minema laktoositalumatuse testi tegema. Kes vähegi kahtlustab, et piim teie elu rikub, siis minge kindlasti testima. Paljud isegi ei saa aru, miks nende seedimine ja soolestik imelikult käitub ja on juba üsna harjunud sellise eluga. Kuid mind hakkas see väga häirima tööl olles, avalikes kohtades, teiste inimestega töötades. Seega läksin haiglasse ja olin nõus tunniajaseks testiks. See näeb välja nii, et sa annad iga 15 minuti tagant veenist verd ning 2x mõlema käe pealt. Peale esimest vere andmist antakse sulle juua ca 200ml sooja laktoosijooki. Ja siis ootadki ukse taga iga 15 minuti kaupa uut verevõttu. Kui sul on laktoositalumatus, siis sa saad sellest kohe peale testi aru, siin pole kahtlustki. Minul avaldus see kuskil pool tundi peale testi tegemist, kui mul tekkis tunne, et terve sisikond tahab minust välja tulla. Mul oli reaalselt tunne, et mul on eriti räige kõhugripp ja ma pidin veel töövestlusele minema pärast seda. 😃Ma olin väga-väga hädas.  Seega ma olin kindel, et minu kahtlused on õiged olnud. Seega peale piimatoodete ma muid toiduaineid testima ei pidanudki. Peale tulemuste kättesaamist polnud mul enam ka milleski kahelda. Naerge need, kes tahavad, et mingi bla-bla tänapäeva preilide mula, aga kui sul see ikka on, siis see on üsna kehv haigus, millele pole ravi. Sellest tulenevalt oli mul ikka väga raske poest toitu osta. Enamik asju sisaldab laktoosi ja nii kuradi raske on üldse endale süüa teha, kui sa ei oska enam poest midagi osta.

Otsustasin, et ostan toitumiskava, sest seal on võimalik märkida linnukene, et soovin ainult laktoosivabu toite. Ja nüüd ma siis elan, teen toitumiskava, mis on niikuinii kasulik ja olen õnnelik, sest nüüd oskan ka poest toiduaineid osta kartmata, et äkki kuskil on laktoos sees ja seisan tundide kaupa poes pakenditelt koostist lugedes.

Kuid ma olen ka inimene ja samuti vahest tahaksin süüa küüslaugu dipikastet, sidrunikohukesi, proteiinibatoone, piimashokolaadi jms. Seega olen leppinud endaga kokku, et kui ma teen patupäeva, siis see on kindlasti nädalavahetusel, kui ma olen kodus ja siis ostan endale neid asju ja söön. 😃 Oiiiii, kui hea. Ja pärast suren kõhuvalu ja "kõhugripi" käes. Muud valikut pole. Kui keegi arvab, et tervislikult toitujatel puuduvad igasugused isud ja kiusatused süüa rämpsu, siis te eksite rängalt. Ausalt öeldes ma võin tunnistada, et mul on iga päev mingite asjade järgi isud.  Olenemata sellest, et ma toitun mitmekesiselt ning söön ka vitamiine. Kui ma lähen poodi, siis krõpsuriiulist on väga raske mööduda, sest mulle väga meeldivad kartulikrõpsud.. Samuti shokolaad on mu vaieldamatu lemmik, eriti Kinder shoksid - nii chocobonsid, klassikalised pulgakesed, Kinder bueno, Kinder country, pannkoogid kinder shokolaadiga jnejne. Üks õhtu näiteks mul tuli niii suur klassikalise Merevaigu isu, et sõin lusikaga terve pakendi tühjaks, ups. 😋Või siis näiteks üks teine päev tuli shhuuur suši isu, kõndisin Sushi Plaza uksest sisse, marssisin lauda ja tellisin 2 portsjonit sušisid kõige teravama wasabiga -  kõik AINULT mulle. 😌 Seega ma isegi olen natuke tänulik oma laktoositalumatusele, muidu ma ainult ajakski salaja neid maiustusi kodus õhtupimeduses näost sisse. Kuid üks asi, mida ma ütlen. Elu on elamiseks ja kui end aina piitsutada ja ei luba endale vahest (loe: mõõdukalt ja harvem)  häid asju süüa, siis ma elakski ainult stressis. Kõike võib süüa, aga mitte iga päev. Mida rohkem sa endale häid asju elus keelad ja söömisest süümepiinu tunned, seda kiiremini sa stressist paksuks lähedki. hehe.

Kumba valida?

Kõige lõpetuseks - suurim maasikas - järgmist postitust te lausa peate ootama. Ma tegin üks päev endalegi üllatuseks sellise spontaanse käigu, et nüüd mul pole küll enam pääsu. Ja mõte sellest on juba niiiiiii lahe! Mulle tihti meeldib endale spontaanseid väljakutseid esitada ning see on justkui minu eripära.  Ka triatloni otsuse tegin lõpuks üsna spontaanselt, astusin mugavustsoonist välja. Mulle öeldakse tihti, et ma olen hull ja väga kummaline inimene. Öelge-öelge!  Kõige ägedamad emotsioonid ja sündmused toimuvad alati siis, kui midagi spontaanselt ette võtta. Ma inimesena ei suuda taluda väga kaua rutiini, hakkan ise endale elu huvitavamaks tegema. Üksluisus väsitab mind üpris kiiresti ära ja ma pean alati olema liikumises ning aktiivne. 

Jääge kuuldele. Kui tahate mu järgmiste postituste kohta teavitust, siis vajutage SUBSCRIBE nuppu ülevalt ja kohe, kui järgmine postitus on minu poolt üles laetud, saate emailile teavituse. 

Ma ootan juba nii pikisilmi, et teiega järgmist postitust jagada, et ma lihtsalt ei jõua ära oodata! 😬💣 Pealegi - see tuleb rutem kui tavaliselt.