Mu ümber on ainult ookean!

Tervitan kõiki kaasaelajaid!

14. märts

Ja täna ma istun siin. Ühel väikesaarel, ümbritsetud vaid ookeaniga. 

Kõlab päris uhkelt, mis?

Päike on siin palav, teed on kuivad-puhtad ja merelained on türkiissiniselt hiiglaslikud. On ka märtsi keskpaik peaaegu, siinne hooaeg on juba vaikselt algamas. Mulle meeldib. Ainult, et saare suurim väliveekeskus ei ole veel avatud :( Muidu ma oleks kohe esimene vend seal liugu laskmas.

Ehk justkui ideaalsed tingimused teha sporti. Joosta saab – check, renditud rattaga saab sõita – check, vesi on olemas, trikoo-ujumisprillid-ujumismüts on ka kaasas – vist check?

Ma olen seda alati teha tahtnud. Midagi nii spontaanset, samas midagi sellist, mis teeb hingele pai ja ei pane mu elu ohtu seadma.

Aga ma olen täna väga turvalises kohas ja kõik on suu-re-pä-ra-ne! 😊

Jah, ma võib-olla ehk oleksin soovinud kellegi kaasa võtta. Kuid vahelduseks piisab mulle iseendast ka. Sellel reisil lausa hädavajalik.  😄

Minu elus on olnud viimaste kuude jooksul palju halba energiat. Mõned uudised on hingest lausa täiesti kinni löönud. Tundus ainus ja õige valik veidi pead tuulutama tulla ja sealsest keskkonnast eemale. Lisaks mõte kevadisest "treeninglaagrist" soojal maal polnud ka paha. Pakkisin kohvri ja läinud ma olingi. Siit saab minna ainult paremaks. 😊  Tegelikult siin olles on õnnehormoonid juba nii laetud, et neid jätkub veel kauaks. Minu esimene sooloreis.

Treeningutega olen kenasti reel ning mulle väga meeldib end tegevuses hoida. Mulle meeldib, et ma suudan end ise piisavalt motiveerida trenni tegema. Kui juba 3 päeva on trennivaba päeva vahele juhtunud (mida vist pole päris mitmeid kuid), tekivad süümepiinad. See tähendab, et trenn on mu elus justkui asendamatu tegevus, loomulik kulg päevas. Ma ei mäleta, millal ma viimati unistasin trenni asemel koju magama minna peale tööd. Võib-olla paaril korral ujumistrenni oodates, kuna siis ma teen töö juures pikema päeva. Olen kella 19ni tööl ja siis kell 20 hakkab ujumistrenn alles. 

Siin, Fuerteventural, oli plaanis kindlasti joosta ning rattaga sõita. Küll aga ujumine on ilmselt see, mis siin tegemata jääb. Lained on siin väga suured ja vesi on ka parajalt külm veel. Paar päeva tagasi matkasin maha 27 000 sammu ja sellest järgneval päeval 20 000, sest avastamist on siin nii palju. 

Eile tuli ka veidi üle 27 000 sammu, kuna tegin jooksu ka päeva lõpus. Täna tegin rekordi - 36 000 sammu. Selline mõnus aktiivne puhkus. Homme lähen sõidan rattaga üle 50km. Käin tiiru ühes teises linnas ära. Ma juba ei jõua oodata, millal ma sellest aktiivsest reisist juba video saan kokku monteeritud. Selle video tõttu ma ei saa seda postitust ka siit üles laadida hetkel. Tahaksin seda teha Eestis peale reisi. 

Siin on lihtsalt nii ideaalne! Ma olen nii õnnelik, sest päike on nii soe ja tuju on niiii hea!

💛

Peale reisi, aprilli keskpaik.
Paraku pean oma sõnu sööma. Lubasin eelmises postituses teid kiiremas korras tervitada, aga ikka tuli elu vahele ja ma ei jõudnud kiiremini kui lubatud sai. Vabandust. Aga eks head asja võibki veidi kauem oodata.  Hehe. Blogi lõpus on see-eest maasikas.

Mul on mitmeid uusi uudiseid ja seekord tuleb pikem jutt kui muidu. Räägin eelmise jutu jätkuks veel veidi rattateemadel ning võtan ette ka ujumise. Veidi pajatan ka jooksmisest. Ehk seekord tuleb postitus kõikide aladega seonduv, sest varasemalt olen püüdnud igal korral kirjutada pigem ühest tri-alast.

Kindlasti, kes eelmisel korral lugeda viitsisid, mõistsid, et see oli üsna igav söögijutt, kes ikkagi spordist lugema tuli. Tõsi, nõustun. AGA sporditegemise juures on paratamatus rääkida alati ka toitumisest. Mille aga mina vürtsitan veel omakorda enda mulaga segamini.

Vahepeal on palju juhtunud. 

Kõigepealt rattateemadel siis nii palju, et ma sain lõpuks endale oma elu esimese maanteeratta! Juhhuuu! 🚲

Ausalt öeldes ratta valimine ei olegi nii keeruline töö, kui sa lähed rattapoodi ja ütled, et oleks ratast vaja. Sõbralikud mehed tulevad noorele naisterahvale kohe appi. Tõesti suur aitäh AT Spordile, kes aitas mind iga vajaliku liigutusega. 

Kõigepealt valiti mulle välja musta värvi Focuse ratas, suurus S. Tundus vahva bike ja ma ei osanud küll nuriseda, kuna uus ratas näeb alati hea välja. Mul ei olnud vahet, mis värvi see ratas on jms. Alles ratta valimisel hakkab keeruline osa. Ratas võib küll S-suurus olla ja enam-vähem minu pikkusele, aga see tuleb seadistada täielikult minu järgi. Esialgu muidugi valisin endale uhked rattakingad ja seejärel istusin ratta selga, et saaks võimalikult täpselt seadistatud. 

Mida ma mäletan, et mul seadistati: lenksu kaugus ning lõpuks vahetati see mul väiksema jubina vastu, sadula kõrgus ning sadula sobivus. Sadul vahetati ka mul mugavama vastu. Võib-olla oli midagi veel, aga see läks kuskil tund aega. Siis ikka onu ütles mulle, et kuule, meil on üks ratas veel, mille suurus on XS. Ehk prooviks huvi pärast, kuna ei saa kindel olla, et see S-suurus ikkagi päris 100% sobilik on. Oijah.. Kui nad selle järgmise iluduse mu juurde tõid, siis käisid küll silmad pahupidi. Kui esialgu ma arvasin, et suht suva, milline see ratas välja näeb, peaaasi, et sõidab, siis ma pidin oma sõnu sööma. See valge ratsu oli kõvasti etem ja natuke kallim ka. Kui esimene ratas mulle ära seadistati ja sooviti järgmist ratast proovida, siis tuli ju teine ratas ka uuesti seadistada. Sellele läks teine tund. Kuid paratamatult oli valge ratsu ikkagi Mugavam ning olgem ausad - kõvasti ilusam. Lisaks oli valgel rattal ka carbon-raam, teisel mitte. Läks loosi. Mis te arvate, kumb ratas siis ilusam oleks olnud? 😄 

Järgmine samm on minna AT Sporti tagasi, et ma saaksin selgeks õppida rehvivahetuse. Igal juhul ma ootasin selle kuiva rattahooaja ära ning olen jõudnud nüüd vahepeal ratast sõita 2 korda. Huuh.. Räägin teile kohe oma esimesest maanteerattasõidust. 😁 Teadmamehed juba ilmselt muigavad. 

Esiteks ma elan 6. korrusel ja mul ei ole keldrit, kus ratast hoiustada. Rattakingadega ma püüdsin, kuid ebaõnnestunud katse tõttu siiski lükkasin ratta lifti ja sõitsin sellega kenasti alla. 1. takistus oli ületatud. Teine challenge oli ratta peale istumine ja koha pealt ära sõitmine. Eesmärk oli vähemalt paar meetrit ikka ratta peal püsida enne kui käna käin. Sellegi katse läbisin üsna edukalt. Alustasin sõitu mööda Lasnamäe kanalit ja hirm oli suur. Eriti just seetõttu, et kanalis on laupäeviti meeletu liiklus ning ma tahtsin seal ellu jääda nii, et jalad ikka väntade küljest lahti tulevad. Kesklinnani suutsin ära sõita kenasti. Rasked olid foorid ja närvilised autojuhid, kuna ma ikka päris palju soperdasin seal. Kui jala sain kenasti enne foori lahti, siis pärast sealt foori tagant äraminek oli "natuke" aeglane pusserdis. 😁 Üks hetk oli Gonsiori tänaval liiklusreguleerija. Ootasin minagi oma järge seal kenasti 2 auto vahel, millal sõita võin. Üks hetk aga kui olin liikuma saanud, pidurdas äkitselt mu ees olev auto ning ei jõudnud mina enam reageerida.. Seal samas ma lihtsalt püstisest asendist kukkusin vabalangemisega otse külili. 😊 Hakkasin ise ka naerma, sest minu taga oleva auto juhil oli kindlasti lõbus. Ühesõnaga ei saanud jalga nii kiiresti vända klõpsu küljest lahti. Sel päeval ma rohkem käna ei käinud, kuna ma eelistasin ikkagi lõpuks kõnniteid. 

Teisel korral sõitsin rohkem Viimsi/Pirita kandis, kus on ka rattateid, kus on hea harjutada. Seal käisin ka korra käna jälle ikka ära. Kusjuures sedasi, et seisin juba teeääres ning kohendasin seal midagi, kuid 1 jalg oli veel vända küljest kinni, ei hakanud mõlemat lahti kiskuma. Kuid refleksist kuidagi kallutasin end teisele poole, et jalga toetada, aga see jalg just oli kinni ning käisin seal samas koha peal lihtsalt külili. Õnneks mitte keegi ei näinud, ma loodan. 😁

Siiamaani on mul sellest kohapeal kukkumisest mõlemad põlved valusad ja sinised. 

Tavapäraselt ma sõidan kuskil üle 50km trenniks. Esimese korra sõitu ma eriti ei arvesta, kuna seal kesklinnas soperdasin, sõitsin kogu aeg teeotsadest mööda ja ei saanud otse ikkagi trenni mõttes sõita. Teisel korral sõitsin 3 tunniga 53 km, kell näitab, et sõidu aeg oli 2 ja pool tundi. Kehv. Kuid alustuseks uue rattaga ikkagi suht ok. Ma olen harjunud tavapäraselt sõitma maastikurattaga ning võin tõesti väita, et need rattad on omavahel võrrelduna ikkagi siga ja kägu. Maanteerattaga on kohe lust sõita, jube kiiresti saab ikka edasi. Kuid alguses on kehv see, et sisemised käed jäävad valusaks, kuna käed ei ole harjunud selliste sarvedega sõitma ning kogu raskust kätele toetuma. Teiseks jääb valusaks turi. Tagumik mitte, kuna rattasõiduks ikkagi spets pepupehmendusega püksid. Okei, võin öelda, et kogu keha on tegelikult rampväsinud ja valus peale esimesi rattatrenne. 

Vahepeal olen jälle olnud õnnega koos, kuna olen saanud juhendada 2x triatleetide ÜKE trenne. Mulle hullult meeldib trenni juhendada ja kuna olen meie treenerit asendanud nüüdseks juba 3 korda, siis ei ole enam hirmus ka.

ÜKE

Kuid viimane trenn oli natuke hirmus. ÜKEs on tavapäraselt alati üks ja sama muster. Jooksed end soojaks enne trenni, siis teeme üheskoos jooksuharjutusi matil ning siis tuleb jõutreening otsa. Seekord juhtus nii õnnetult, et juba jooksukate ajal astusin kuidagi valesti mati peal ning nihestasin JÄLLE oma hüppeliigese ära. Kord ma juba olen selle välja väänanud, kuid siis oli teine jalg ja päris jubedalt - otse EMOsse ja siis olin ka üle poole aasta trennist üldse eemal oma karkudega. Seekord aga nii hullusti ei läinud, kuid marupaiste läks jalg küll. Ülejärgmine päev sain kohe perearsti juurde ja palusin tal öelda, kui kaua võiks umbes ravi aega võtta. Tema väitis mulle, et 3 nädalat kindlasti ei tohiks koormust saada ja alles peale 4 nädalat vaikselt alustada. 

Mis ma siis tegin? Hoidsin jalgade all paar ööd patja, et jalg oleks üleval. Määrisin korduvalt külmageeliga jala kokku mitu päeva järjest. Esimeste päevade jooksul oli paistetus väga jube, väga paks ning ei tahtnud sugugi alla minna. Lonkasin ka. Kuna aga oli võimalus kodust töötada ja jalga mitte koormata, siis 5 päeva möödudes ma enam ei longanud. Täna, 21. aprillil, on seis väga hea. Paistetust ei ole, eile käisin ujumas ning kõnnin täiesti normaalselt lonkamata. Jehhuu. Nüüd veel ainult ujumist esialgu ning loodan juba järgmisel nädalavahetusel ratta selga saada uuesti. Jei! 

Ujumisest.

Alustasin ujumisega täiesti otsast peale oktoobrikuust. Ma oskasin küll varasemalt konna ujuda, aga krooli mitte. Täna 5 kuud hiljem ujun krooli, küll mitte kõige perfektsema tehnikaga, aga ujun. 💪Eilses trennis sain lõpuks nipi ka kätte. Räägin sellest nüüd lähemalt.

Esialgu ma teadsin et mul oleks vaja trikood, ujumismütsi ning ujumisprille. Enne trenni olin veel lugenud, et on olemas ka ninaklamber, kes ei taha nina lahti vee all ujuda. Haarasin selle ka kohe. Läksin siis uhkelt trenni ja minu ujumistrennid algasid sedasi, et ma lihtsalt läksin trenni ja ma ei öelnud treenerile, et miks ma tulin. Treener ei teadnud mitu kuud, miks ma seal trennis käin kuniks ma lõpuks märkasin seda talle öelda. 😁 Alles siis algas selline põhjalikum individuaalsem õpe. Kuna ma olin seal grupis vahepeal lausa ainuke trenniskäija, siis oli mul õnn saada individuaalset õpet, mis aitas mind väga palju edasi. Vahepeal selgus, et treeninguteks on vajalik ka snorkel. Otsisin muidugi kõige odavama snorkli, mis saada oli ja käis kah. Alles nüüd märtsikuus, kui ma juba edasijõudnute grupis olen, ütleb mulle trennikaaslane, et kuidas sa selle snorkliga üldse ujud? See on ju laste oma. 😁 Tore oli seda tõdeda, ma ei osanud nagu midagi kosta ka vastuseks. 😁 Märkasin küll, et teistel on teistsugused snorklid, aga kunagi nagu ei osanud arvata, et mul justkui vale snorkel oleks. Treenerid pole mulle midagi öelnud ka. Ühesõnaga siiani käin oma lastesnorkliga ja kui vaja snorkliharjutusi teha, siis ma ütlen treenerile, et kas ma saaks ilma või jätan selle lihtsalt sujuvalt koju. 😏 

Igal juhul - mis raskused mind ujumisel ees ootasid?
Tegelikult algul oli kõik väga super, kui ma veel kroolini ei olnud jõudnud. Ma olin väga tubli ja kiire õppija ning treener kiitis mind üsna tihti, kuna ma haarasin üsna hästi, mis ta mulle ette näitas. Hiljem hakkas mind segama see, et ma tundsin, et ma suudan ära ujuda ainult 50m (basseinis siis edasi-tagasi 1 ots). Ja pärast seda olen lihtsalt surnud enne kui järgmisele ringile saan minna. See probleem valdas mind ausalt öeldes mitu kuud. Kogu krooli õppimise vältel. Vahepeal oli ka minu jaoks raske harjumine see, et minu treener vahetus ning minu individuaalõpped lõppesid. Liikusin edasijõudnute gruppi ning mind hakkas juhendama Iraanist pärit treener. Olin väga skeptiline, kuna arvasin, et minu eelmine treener oli parim treener üldse ja miks nüüd järsku peaks keegi välismaa suvaline vend mind ujuma õpetama. Vahepeal ma isegi ei läinud trenni, kuna ta algul asendas paar nädalat ning siis treenisin iseseisvalt ja ootasin jonnakalt oma treeneri tagasitulekut. 😁 Pärast sain teada, et aga tema ongi minu uus treener. Kuidagi raske oli jah see harjumine minu jaoks, ei osanud kuidagi usaldada teda algul. Kuid nüüd võin väita, et ta on väga hea treener ning ei tasu algul ikka alahinnata. Ta on omamoodi õiglane ja samas ka karmima käega. Kui jään basseini keskele hingama, siis karjub seni kaua kuni ma edasi ujun lõpuni. Pooleli ei tohi kunagi jätta. Vahepeal oli temast raske aru saada, mis ta minult ootas, aga nüüd on juba selgem. Tehnika on selge ning vajab ainult viimistlemist.

Minu triatloni võistluskombe, mis on mind oodanud varsti juba aasta aega. Väärt ootamine.

Algul ma mainisin, et õppisin eile lõpuks ühe nipi ära, mida olin kaua otsinud. Nimelt ma ei saanud kunagi aru, kuidas ujumistrennis ja ujulates mehed ujuvad järjest ots-otsa järel nii, et nad ei jää seina najale puhkama. Kuidas neil õhku jagub nii kauaks, et ei pea vahepeal puhkama. Arvasin alati, et selles on süüdi minu väga kõrge pulss - eks osaliselt ongi. Kuid eile ma taipasin, mida ma olen alati valesti teinud. Ma hoian oma lõuga väga rinna vastas ja pea on põhimõtteliselt täielikult vee all, kui ma krooli ujun. See takistab mul kiireid õhuvõtteid teha ning selle arvelt on mul õhuliikumine hingamisteedes raskendatud. Mul oli kogu aeg tunne, et ma lihtsalt lämbun ära sinna vette, kui ma ei saa vahepeal seina ääres puhata peale 50 m. Kuid eile ma ujusin vähemalt 250 m järjest ning mõtlesin, et oh issake - see polegi võimatu! Lükkasin oma pea mingil hetkel kenasti sirgeks ja vaatasin silmadega otse ette, mitte põhja ning voilaa!! See ongi see, millest treener on alati rääkinud, et ma ei hoiaks oma pead rinna vastu. Ujusin nagu vana kala ja ei tulnudki klaustrofoobia tunnet peale, et ma nüüd upun siia basseini ära. Mul oli alati kindlus olemas, et ma hingan siis, kui tahan ja kui kiiresti tahan. Nii lahe on näha edusamme! Ma täpset vahemaad ei oska öelda, kuna ma mingil hetkel olin nii vaimustunud basseinis, et ma ujun nii palju, et läks meelest ära meetreid lugeda. Kuid pakun, et 10x ma ikka ujusin edasi-tagasi. Ei jõua juba järgmist ujumistrenni ära oodata, et saaksin treeneriga konsulteerida. Loodan, et ma midagi väga valesti ei teinud, et mul kerge ujuda oli. 😁

Järgmine challenge on õppida ninaklambrita ujuma - huh.. tõotab tulla raske lahing, aga küll ma selle ka üks päev võidan.

Jooksmisest.
See on olnud minu suurim komistuskivi, kuna vahepeal olin 2 kuud jalavigastuse tõttu jooksust ja hüpetest eemal, sain poolteist kuud võhma treenida, kui juba jälle jalg haige. Seekord hüppeliiges. Võhma mul eriti ei olegi praegu. Olen saanud jooksu treenida nii vähe, et ma olen isegi veidi mures seetõttu. Lisaks on veel pulsiprobleem ka. Kui me vahepeal ÜKEs sprindilõike jookseme, siis ma otseses mõttes suren ära sinna rajale. Näiteks oleme teinud nii, et jookseme 200m sprinti, 200m sörki vahele. Ja sedasi tõstame iga sörgi järele 200m võrra sprindi distantsi. Ehk skeemi järgi siis 200m (200m sörk), 400m, (200m), 600m, (200m), 800m, (200m), 600m, (200m), 400m, (200m), 200m. (200m). Ma võin vanduda, et see on kõige hullem selle spordi juures üldse! Kuna mu pulss on reaalselt kogu selle challenge-i ajal 190-194. Ja 200m sörgi ajal minu pulss ei taastu ära, läheb kuskil 10 palli alla 180 peale, aga sellisega mitmeid kilomeetreid järjest lasta on väga paha. Seega kui ma algul arvasin, et ujumine on see, millega ma võistlusel feilin, siis selleks võib olla hoopis jooksmine. Hea ikka, et ma eesmärgiks olümpiadistantsi võtsin, sest ma ei osanud arvatagi, mis terviseprobleeme mul välja tuleb ning mitu vigastust ka selle aja sisse. Poolikut triatloni ikkagi tegema sellise ettevalmistusega ei lähe. Lihtsalt niisama kaotama ja end lõhkuma aga küll. Järgmise aasta suvel on see vast juba mõeldav, kui pulsi korda olen saanud ja süda korralikult töötab. 😊
Hetkel olengi treeninud 2 moodi. 1x nädalas jooksen lihtsalt 1h ja kiirusel 6km/h. 2x jooksen 5minx5min - 5 minutit kõnnin 6km/h ja 5 minutit jooksen 6km/h. Aitab pulssi treenida. Minu puhul on kehv see, et ma tahan korraga palju ning võimalikult edukalt. Ma ei suuda mõistlikult asja võtta, vaja ikka kohe täiskoormusel möllata, sest äkki siis saab kiiremini tugevaks. Kuid see on nii vale mõtlemine. Õigemini triatloniks treenimine on mind õpetanud rohkem olema kannatlik ja et lõhki rebimine ei aita ju lõppkokkuvõttes kedagi. Kui ma ikkagi ei jõua täna trenni teha, siis teen vähem. Oluline on iseenda enesetunnet kuulata ning J Ä R G I D A. Kuid! Selle juures ei tohi endale ka liiga palju lubada ja laisaks minna. Iga päev ju ikkagi "kehv" enesetunne ka olla ei saa. 😁

Mis siis veel - koormustestile ei ole veel jõudnud, aga nüüd on lootust, kuna käisin perearstil ära ning ta saatis mind tegema erinevaid teste. Pärast seda lähengi koormustesti tegema spordiarstile (kui jalg täiesti ok) ning ehk saame siis ka kõrge pulsi saladuse teada. Võib juhtuda, et see on tingitud lihtsalt madalast rauasisaldusest veres. See on mul tihti väga madal olnud ja madala hemoglobiini tõttu on mind korduvalt ka veredoonori telgist minema saadetud.

Keda huvitab, kui palju ma nädalas üldse trenni teen, siis Aprillikava näeb ette 10-11 tundi nädalas. See koosneb kuskil 5,5st tunnist rattasõidust, 1,5h üldkehalisest, 2h ujumisest, 2,5h jooksmisest.  Selle sees on ka üks kombinatsioontrenn - rattaga paar tundi ja siis kohe jooks otsa. Mulle täiega meeeeeldib! :) Kuigi ma ei ole saanud täismahus seda veel tehagi, kuna esialgu kohe nii suurt koormust pole mõistlik järjest teha. Keha alles harjub ja võtab koormust omaks. Ja nüüd otsustas hüppeliiges ka jonnima hakata. Loodame, et Aprilli lõpuks on ikka korras.

🍓

Kuid nüüd maasikas. Hakkan kohe vabandama ja end patusest olukorrast välja päästma. Lubasin postituse teha juba .. ammu. Kuid ausalt öeldes suurimaks takistuseks oli see, et ma olin oma peas ideaalse variandi välja mõelnud, kuidas ma seda postitust avaldada tahan. Kuid selleks ideaalseks variandiks oli mul vaja esmalt õppida ära, kuidas videotöötlemine käib. Tahtsin videoga postitust teha ja loomulikult välja valida parimad klipid selleks videoks. Mul oli reisilt kokku üle tunni aja kvaliteetset videomaterjali + igasugune muu mittekvaliteetne omakorda vist mingi üle tunni aja. Seega nende klippide sorteerimine ja kokkupanek oli juba mitmete tundide töö. Algul panin video kokku ja tuli kuskil 50 minutiline film. Pidin selle suutma kärpida 5 minuti peale. Lisaks ma tahtsin nii ideaalset varianti, et ma laenutasin lausa stabilisaatori selleks, et saaks telefoniga mõnusalt filmida. Reaalsus oli see, et ma võib-olla 2-3 korda filmisin sellega ja ülejäänud ajal ma ei suutnud seda rasket kobakat kaasas tassida oma väikses kotis ja filmisin ikka telefon käes või selfie-stick-i küljes. Seega vabandan ette ära ebakvaliteetse teleoperaatori töö ning samuti ka montaaži pärast. Õppisin otsast peale YouTube-st, kuidas kasutada programmi, mille ma olin endale alla tõmmanud 30-päeva trial versiooni. Pärast video valmimist tuli ühe heliklipiga mingi error sisse, aga õnneks armas Kristofer aitas mul selle lahendada, yay! Ma tegin seda videot 3 päeva pühade ajal - sinna sisse jäi siis programmi õppimine ja video kokkuklopsimine.
PS: Video on tehtud blogi jaoks ning klipid on ka filmitud ekstra siinse temaatika peale mõeldes. Seega ei ole tegemist lihtsalt tavalise turistikaga.

Ja enne veel - sain lõpuks korda ka subscriptioni nupu, täitsa ise möllasin ja saingi tööle. See töötab nii, et vasakul menüüribal on väike kastike, kuhu sisse tuleb enda email lisada ning siis läbida tuvastus, et ega sa ei ole juhuslikult robot. Pärast seda tuleb emailil see lihtsalt aktiveerida. Pärast seda hakkab igal korral tulema sulle teavitus emailile, kui ma olen lisanud uue blogipostituse. NB! Ülemine subscription nupp, mis on lehe üleval otsas, ei tööta! Kes on lahke mind jälgima, siis võib sealt vasakult menüüribalt ka "follow"/"jälgi" vajutada, see käib läbi Google-i konto. ✌

Amatööri elu esimene video (kuula kindlasti heliga). Tänu mu toredatele Teedule ja Margusele saan seda videot näidata ilma, et peaksin copyright õiguste pärast muretsema. Facebook ja Youtube blokkisid selle ära igal juhul ning video oleks jäänud ilma muusikata. 

KLIKI SIIN, ET NÄHA VIDEOT.

Järgmises postituses annan ülevaate kõigest, mida on vaja endale muretseda, kui triatloniks treenima hakkad, millega pead arvestama, kuidas end motiveerida olema järjepidev treenija, mis on igakuised kulutused jms. 

ok, ma lähen nüüd.