1 nädal võistluseni! + triatloni varustus

Olen jälle jätnud blogikirjutamise unarusse.  Kuid eks see ole ka olnud iseenda laiskus, oops.

Vahepeal on jälle palju toimunud, püüüüan selle võimalikult lühidalt kirja panna :D 

Hetkel muretsen kõige rohkem ikkagi eesoleva võistluse pärast. Vahepeal ei saa isegi magama jääda öösel, kuna vahin Youtube’st mingeid triatloni videosid, et saada häid nippe võistluseks juurde. Lisaks loen igasuguseid blogisid ja artikleid triatloni kohta ja tõesti võin käsi südamel vanduda, et muud asjad on jäänud hetkel viimastel kuudel unarusse. Nagu näiteks raamatute lugemine – mul on reaalselt lugemist ootamas mitu raamatut, aga ma ei ole neid lihtsalt kätte võtnud. Luban, et see viga saab peale võistlust parandatud. Sealhulgas ka enda tööalased raamatud, mis mind edasi arendavad. Loodan, et minu ülemus mind veel välja kannatab ja andestab mulle mu viimaste kuude hulluse. hehe.

Blogi lõpu osas annan ülevaate, millist varustust vajab üks triatleet, kes võistlusteks valmistub. 

Alustuseks räägin veidi oma mai ning juuni treeningutest.

Jalaga läks lausa nii hästi, et kolmandal haigusnädalal vuhasin juba rattaga ringi, sain selle ravides nii kenasti korda, et motivatsioon tuli mitmekordselt tagasi. Seega nii-nii oluline on anda kohest teadlikku ravi ja puhkust oma vigastatud jäsemele. Hakkasin ka koheselt peale ravi glükoosamiini võtma, mis ennetab vigastusi ning tugevdab liigeseid.

Igal juhul treenin hetkel täiskoormusel ning suudan kuskil 90% treeningkavast täita. Miks mitte aga 100, siis ütlen, et vigaseks ei tasu end rabeleda. Kui tunnen, et lihased ei ole taastunud või põlvevalu annab märku, siis lasen kehal rohkem puhata. Ei taha võistlusteks end vigaseks treenida. Vahepeal joostes annab põlv märku ning kipub valutama. Pean peale võistlust sellega jälle Kaspari juures kontrollis käima, kuna muidu läheb hullemaks.

Järgmine plaan peale 13. Juuli võistlust on minna peole :D Et lihtsalt üle pika aja lõõgastuda, olen olnud väga sihikindel ja loobunud selle nimel paljudest ahvatlustest. Sügisel plaan joosta oma esimene poolmaraton. Selleks hakkan treenima juba peale võistlust.

Lisaks on treeningute juures mind hakanud kimbutama ka varvaste ja säärelihaste krambid. See on ilmselge näidustus, et kehas pole piisavalt soola. Sool väljub higistades kehast päris suurtes kogustes. Selleks sobib ka lihtsalt juua soolvett, mina joon ka tihti puljongit, mis on üpris soolane. Tihti kipub kramp tulema ujudes basseinis. Näiteks ühes trennis olin edasijõudnute grupis ainukesena kohal ning treener tegi mulle jällegi individuaaltrenni. Trenni lõpus pidin ujuma sprinti 100m aja peale. Kukkusin kohe rahmeldama ja teise ringi ajal tõukasin end seinast nii tugevalt, et säärelihas tõmbas sedasi valusalt krampi, et suisa võimatu oli edasi ujuda. Kuid mul ju aeg jooksis, ujusin krambiga terve teise poole ära ja ütlen teile, et ärge seda kunagi järele tehke :D Järgmine päev oli sääremari väga valus, aga kuna mul oli kalipsotrenn Männikul ees ootamas, siis selle sain kenasti tehtud. Ülejärgmine päev andis see sama säär sedasi valusalt tunda, et lausa lonkasin. Helistasin kõik spordimassaaži tegijad Tallinnas läbi, kellel oleks mulle just sel samal õhtul aega pakkuda. Tundsin, et kui see lihas mudimist ei saa, siis lonkan järgnevad päevad ka rõvedalt ringi (no nagu see puujalaga siga sealt Jan Uuspõllu loost) - VIDEO - KLIKI SIIA

Tegin sel korral 2 puhkuse päeva jalale, et saaks jälle korralikult kõndima.

Varbakrampide jaoks kasutan magneesiumihelbeid jalavannis. Aitab. Lisaks olen hakanud tarvitama ka elektrolüütidega spordijooki, seda siis rattasõidul. Tihti söön enne trenni ka elektrolüütidega spordigeeli ära, aitab ka.

Ujumisega siis veel seonduvalt nii palju, et üks päev tulen ujumistrennist, lähen siis duširuumi pesema. Pesen ära ja vaatan, et kurat, panin ju oma rätiku sinna nagi otsa. Huvitav, aga pole seal. Lähen siis basseinide juurde tagasi (ise 100% kindel, et sinna rätikut ei jätnud), seal ka pole. Pole ka kappi jätnud. Otsin ja tuuseldan ja mõistan siis, et tore, seda lihtsalt ei ole olemas. Ja mis oli tulemus? - Keegi tarkpea on minu rätikuga minema kõndinud :D Ei imesta, selline ilus roosa oli teine. Mida siis sellises olukorras teha? Ise läbimärg ja pole ka muid riideid, millega kuivatada. Vana hea mumifitseerimise tehnika vetsupaberiga on alati variant. Igati tõhus.

The mummified Kirsi

Kuid muidu vahepeal alustasin ka avavee treeningutega. Selleks oli mul õnn muretseda endale kalipso. Esimene avavee ujumine oli minu jaoks täielik õudusunenägu. Ma kartsin seda nii kohutavalt, kuna mul ei olnud kedagi julgestuseks kaasas ka. Läksin veel Maardu järve ujuma, kuna see on minu kodule üsna lähedal ja ma polnud varem kunagi Maardu järves isegi ujumas käinud. EI osanud ettegi kujutada, mis veekogu see üldse on. Õnneks oli seal palju inimesi ning see andis veidi julgust juurde. Kalipsoga ujumine ja veel eriti avavees on täiesti teine teema võrrelduna basseinis ujumisega. Esiteks seetõttu, et kalipsoga sa saad kiiremini edasi, kuid minul väsivad käelihased kiiremini, kuna kalipso ikkagi on keha vastas üsna liibuvalt kinni. Teiseks sa ei näe põhja ja vesi on sogane. See tekitab klaustrofoobilist tunnet, kuna psühholoogiliselt inimene kardab alati seda, mida pole füüsiliselt näha. Mina näiteks hakkan kohe peas genereerima, et kui palju vetikaid seal all on, kui sügav see põhi on ja et kui kaugel ma kaldast ikkagi olen, sest jalgu ei saa igal ajal põhja panna. Männiku karjääris ujudes sain ausalt öeldes väikse shoki, kui ma reaalselt nägin, mis põhjas toimub – tõeline vetikate veealune maailm! No ja veel hullem siis, kui vetikas sul käest kinni haarab, mõnus.

Teisipäeviti ujub grupp triatleete Männiku karjääris, kus on alati kindlus olemas, et sa pole üksi vees. Kuid seal peab samuti arvestama, et vetikad on päris rõvedad...

Avavesi, Männiku karjäär

Üks huvitav lugu ja õppetund veel. Nimelt käisin eelmisel nädalal ujumas jällegi Maardu järves. Nagu ka eelnevalt mainisin, siis seal on mul üsna sogane põhi ja väga midagi seal vees näha ei ole. Seekord aga oli õhtune aeg ja Päike paistis mingi imeliku nurga alt. Lisaks on mul ka uued ujumisprillid, mis on üsna terased ja minu meelest isegi suurendavad veidi olustikku. Lähen siis ujuma ja panen pea vee alla. Ujun veidi ja avastan, et pilt, mida ma näen, ei ole sugugi sogane vesi, vaid täiesti selge veepõhi. Kõige hullem selle asja juures oli see, et seal on see vetikamaailm ikka nagu eriti rõve ja kui veel klaasid tekitavad illusiooni, et need kõik vetikad kohe-kohe kargavad sulle näkku, siis tõsimeeli, ma läksin päriselt paanikasse. Täpselt samamoodi paanikasse, kui ma näen hiigelsuurt ämblikku. St, et hakkan nutma :D (ilma naljata). Ja ma läksin nii paanikasse, et ma kukkusin kohe rahmeldama seal vees ning iga hingamisega tõmbasin vett kurku. Mulle tundus, et see on võimatu missioon sealt üldse pääseda. Päris kõhe oli. Ei soovita ikka üksi ujuma minna, alati peaks veel inimesi ümber olema. Lisaks tuleb lihtsalt nende vetikatega harjuda, mitte midagi pole teha. 

Meie avaveeujujate grupi humoristide nurk

Muul juhul mulle isegi meeldib avavees ujuda, aga siis peaks ikkagi veel inimesi olema mu ümber.  Tavaliselt, kui ma Maardus ujumas käin, siis inimesed vaatavad seal mind nagu ilmaimet :D See alati nii naljakas vaatepilt, et mingi tsikk lendab laivi kummiülikonnaga kollaste bikiinidega naiste sekka. Seksikas.

Vahepeal õnnestus käia ka päris avaMEREs ujumas, mis oli omaette ekstreemsus, aga täiega lahe elamus! Lained olid nii suured, et see oli lihtsalt rohkem fun kui ujumine. Kuid täiesti tehtav seal suurtes lainetes. 

Zone avavee ujujad

Jooksutrennidega olen saanud nüüd jõudsalt alustada ning olen enda üle väga uhke, arvestades, et mul on olnud sel hooajal 3 kuud vigastusi. Hetkeseisuga olen oma 10 km aega parandanud 13 minutit võrrelduna eelmise aastaga. No.. eelmine aasta ma olin veel äärmiselt koba ka, jooksin Rakvere ööjooksul 1h10min. Praegu jooksen 10 km 57 minutiga. Kuid ma tean, et see on ikkagi väga kehv veel. Küll paremaks lihvin :) Jälgin hetkel treenides pace-i kella pealt (ehk siis mitme minutiga läbin keskmiselt 1 km). Hetkel kiireimaks keskmiseks pace-ks olen saanud 5:24. Unistus on saada keskmiseks 5:00.  Teen selle ära ka.  Kuid see on ikkagi järjepidev ja pikk töö.
Veel ka üks fun fact jooksmise kohta. Kuna võistlustel on ka mega oluline vahetusalas end kiiresti valmis saada, siis kõvemad triatleedid näiteks aja kokkuhoiu mõttes tossudesse üldse sokke ei panegi. Neil on selleks spets tossud, mis ei tekita ville ilma sokita joostes. Tahtsin siis minagi teada, kas minu kallimad Asics tossud selleks võimelised on. Võtsin ette 10 km jooksu (minu võistlusdistantsi). Juba 8ndal kilomeetril tundsin, et toss hõõrub jalga. 10nda km peal totaalselt lonkasin juba. Koju jõudes avastasin jalgadelt 12 villi 2 jala peale kokku. Ei soovita selliseid eksperimente. :D Pane ikka sokk jalga või osta spets tossud. Samas katsetasin ka rattakingadega sama süsteemi – toimis, ei tekkinud ühtegi hõõrumist 50 km kohta.

Kuna minu treeningutes peab esinema ka BRICK-tsüklit (kombinatsioontrenn rattasõit ja sealt otse jooksma), siis neid olen saanud maal katsetada päris mitmeid kordi. Avastasin, et see on väga raske, väga-väga raske, KUID mida rohkem seda teha, seda enam keha harjub ära ning muutub juba kergemaks. Kuid ei soovita mitte kedagi enne võistlustele minna, kes ei ole vähemalt korra BRICKi läbi teinud. Pärast esimese korra läbimist saad sa aru, et seda on vaja veel harjutada, kuna võistlustel on see üllatus kehale psühholoogiliselt ja ka füüsiliselt väga-väga-väga raske.

Brick-tsükkel

Tavaliselt ma treenin nii, et 30 km sõidan nii suure pingutusega kui vähegi jaksan ning siis viskan ratta ja kiivri nurka ning panen ruttu jooksutossud jalga ning jooksen 4-5 km kohe otsa. Selline alade vahetus võistlustel just ongi, seega seda peab palju treenima, et keha sellega harjuks. Nüüd 3 nädalat võistluseks valmistuseks teeb mu treener ekstra uued kavad igal nädalal. Seega BRICK koosneb 50 km rattasõidust ja 4-5 km jooksust. Raske, aga vajalik.

Vahepeal toimus poolpikk triatlon Otepääl – käisin minagi omadele kaasa elamas. Eelkõige tahtsin teada, mis mind järgmisel aastal ees ootamas on. Kuidas vahetusala reaalsuses välja näeb ning üleüldine võistlus nii vees, rattal kui ka jooksus. Nagu ka hiljem kuulsin, oli jooks kõige hullem surm. Ei imesta.. pärast 90 km ratast veel poolmaraton peale joosta.. rets.
Kuid järgmine aasta olen ise seal samas ning tahan olla selleks maksimaalselt vormis. Väga-väga loodan, et ühtegi vigastust ei tule.

Kellel huvi siiani olemas ja keda ma oma õudusjuttudega ära pole ehmatanud, siis just sellised kangeid vendi me enda ridadesse ootamegi! TRISMILE klubi uksed on teile alati avatud. Mulle võib ka oma tagasihoidlikust soovist rääkida. :) Alati leiame lahenduse kõigele ja kõigile.

Ja nüüd siis see huvitav teema 👇

Kui mina 2018. aasta sügisel triatloniks valmistuma hakkasin, siis võtsin ma ka endale teadmise, et järgnevad aastad pühendan ma end täielikult triatlonile. See tähendab, et ilmselt ei saa ma oma number 1 kirge enam nii meelsasti täita (reisimine). Seda eelkõige seetõttu, et minu kogu vaba rahaline ressurss läheb triatloni alla. Nii on see siiani tõepoolest ka läinud.

Mida siis õigupoolest tähendab olla triatleet? Mida sa selleks vajad?

Eelkõige: TAHET, SIHIKINDLUST, DISTSIPLIINI, TUGEVAT MEELT, JÄRJEPIDEVUST, HUVI.

• Esimene asi minu jaoks, olles täielik võhik sel alal, oli oluline just treeneri olemasolu. Ma ei liitunud mitte ühegi klubiga enne 2019. aasta suve. Minu treener on küll TriSmile klubi all toimetamas, kuid see ei tähenda, et ma peaksin ise olema klubiliige selleks, et omada treenerit. Kuna ma ei teadnud triatlonist ja selle treeningutest midagi, hakkasin treeningkavade järgi toimetama. Treeneri omamine ei ole tasuta, tema investeerib sinusse enda aega. See on igati loomulik. 

• Spordikell – GPS-ga – vajalik treeningute salvestamiseks, pulsiandmed ning treeningu ajaline kestvus  - kõik see on vaja ka iganädalasse raportisse kirjutada. Hind ca 200-300 eurot, olenevalt, kui uhket kella soovid. Minul on näiteks Polar M430.

• Trikoo/speedod

• Ujumismüts 

• Ujumisprillid - nendega üks minupoolne soovitus - osta palun kohe natuke kallimad prillid, isegi 20 eurot on veidi vähe. Korralikud prillid kestavad kaua ning ei lase vett läbi. Mina tegin vea ja ostsin odavamapoolsed prillid ning olin väga kaua nendega hädas, et vesi tuleb sisse ja klaas läheb uduseks. Ostsin isegi udutamisvastase aine (lisakulutus), kuid see ei aidanud midagi. Minu uued ja normaalsed prillid maksid ca 30 €. Prille tuleb osta nii, et sa proovid neid pähe. Palu müüja abi, 100%. Mina ostsin algul nii, et ei proovinud ja tegingi valesti.

• Mul ujumiseks ninaklamber  (ei soovita, see nagu lutt tittedel, millest ei taha lõpuks loobuda, kuid on vaja loobuda ja see on raske. Kuid kes tõesti basseinivee peale läkastama hakkavad hiljem, siis see siiski vajalik.)

• Snorkel ujumistrennis – palun investeeri sellesse. Mina ostsin mingi laste oma ja see ei toimi.

• Ujumistrennide kuutasu

• Kalipso - jällegi üks veidi kulukam ese

• Rattaprillid (putukad lendavad silma muidu)

• Spordiklubi pääse – talvel oluline just spinningu, iseseisvate ujumistrennide ning jõutreeningute tarvis 

• Spordihalli pääse – ca 20 € kuus – seal käime tegemas ÜKE trenne üheskoos 1x nädalas, sügis-kevad – üldkehaline jõutreening.

• Jooksmisel kindlasti kvaliteetsed jooksutossud, hind varieerub 

• Võistluskostüüm  - sellega läbid kõik 3 ala, trikotaaž.

• Jalgratas - kõige kulukam siit nimistust. Võimalik leida al 700 € isendeid kuni 3000 € :D Algajatele käib 700-1000 € ratas küll. Kuid kellel tõsine plaan edasi treenida, siis soovitan kõrgemat hinnaklassi, aga ma ei näe pointi hakata kohe 2000-3000 € ostma, tegijamad vennad sõidavad sellistega.

• Rattaga kaasnevad alati rattakingad

• Pump

• Rattakindad

• Rattapudelid ja pudelihoidikud, 2tk

• Kiiver 

• Varurehv 

• Rattapüksid, pehmendusega

• Spordigeelid, spordijoogid, plaastrid

• Spordiarstid, spordimassaažid, füsio jm

• Vitamiinid - sa võid väita, et sa saad kõik ained toidust, aga sportlastel läheb lisaained alati topelt. Minu igapäevane vitamiinide hulk: Mg, B6, Raud, Glükoosamiin, Kaltsium, C, Omega3. Soovitan neid tellida iHerbist, tunduvalt soodsam kui Eesti apteegist ostes.

Ei hakka lisavidinatest rääkimagi hetkel. Nagu näiteks hooajaline riietus - a la soojemad kindad, rattakingade peale käivad soojendused, siseruumis jalgratta treeningpukk, rattakinnitus autole jnejne.

Kes tahab küsida, argumenteerida, nõu anda jm - olen diskussiooniks valmis. Kõik eelnev on toodud minu kogemuse näitel.

Igal juhul, 13. juulil Tartus näeme! Ootan juba väga, kuigi ei oota ka 😬