Järjekordne blogijanna?

Sa ütlesid et sa oled blogger

Ma ütsin mul on poogen

Nublu arvab nii oma uues üllitises. Kui SINA KA, siis ütlen ära, et poognapoisid siit lehelt ei leia küll miskit.

Nägin üks päev Ülemiste basseinis Erkkit. Minu baka kursavend. Tänan Erkkit idee eest. Ma ise poleks vist seda blogiideed realiseerinudki, kui sa poleks mõtet pähe pannud.  Tervitan! 

Ega see basseinis käimine mul igapäevane nähtus ei ole muidu. Ega väga keegi ei teagi, et ma vabal ajal suplen.  Nüüdsest. Kuid sellest veits hiljem.

Blogi alustamise mõte oli tegelikult anda väike ülevaade, kuidas alustada triatloniks treenimisega ja mida üldse vaja teada on enne, kui jalg selle maailma ukse vahelt sisse pista. Lisaks jutustada ka kogu selle teekonna läbimisest.

Etteruttavalt võin öelda, et ma ei teadnud sellest maailmast eriti midagi enne kuradile käe andmist. 

Ma tegelikult end blogijannaks päris ei pea ja eks see ole minugi jaoks uus nähtus. Ise ma blogisid ei loe. Ainukesed, kes meelde tulevad, on Mallukas ja  Paljas Porgand. Neid tean ka peaaegu ainult seetõttu, et mu sõbrannad märgivad mind nende postituste kommentaarides kogu aeg, et mingit free stuffi võita. 

Väga paljud sõbrad ja tuttavad on minult uurinud, et mida selleks tegema peab, et triatloniks treenima hakata jms. Teate, sõbrakesed, natuke raske on teile seda paari sõnaga seletada. Selleks suunan ma teid nüüdsest siia lehele. Lugege isuga nii hommikusöögi kõrvale kui ka/või unejutuna. Ma olen lihtsalt liiga laisk inimene, et teile kõigile ekstra pikalt ja laialt seda üksipulgi seletama hakata. :)

Ausalt öeldes ma olen põnevil ja tahaks teada, kui hästi ma selle challenge-i läbin ja augustis olümpiatriatloni ära teen. Kindlasti teen, aga pull on mõelda, et mina, Kirsi Svarts, lähen triatloni tegema. Weird mõte as hell.

Kui nüüd võõrastele inimestele end tutvustada, siis olen täitsa lihtne tüdrik. Tippsportlane ei ole, kuid sportlane küll. Tean, et treener Sandra Raju armastab alati öelda, et kui sul on keha, siis oled sa sportlane. No matter what. 

Olen spordiga ikkagi tegelenud suht alati oma elus. Mingitel perioodidel vähem, siis jälle rohkem. 

Pisiku sain põhikoolis, kui võistlustel käima hakkasin. Mõni kergejõustiku ala tuli päris hästi välja, samas mõni teine ala jällegi oli täielik okse. Nagu näiteks pikamaajooks - 1000m – miks inimesed tahavad võistluse peale joosta? Ma ei saanud sellest kunagi aru, KUIDAS nad peale finišit üldse elus veel on. Mina pooleldi surin, kui see 1000m läbi.

Samas sprint ja kuulitõuge olid mul üpris head, enda arvates. Nuh.. seniks kuni ma riiklikele võistlustele läksin. Siis sain aru, et ma olen ikka tühi koht ja nii kehv, et oli teinekord häbi minna. Samas koolist sai ära vähemalt. See oli nice.

Keskkooli lõpu poole hakkasin zumbat tantsima ja tegin seda ikka mõnuga. Kaotasin nii palju oma kehakaalust, et kooli lõpetamiseks olin nagu kriips ja doonoriks ei sobinud. Nii et soovitan kõigile, kes soovivad kaalu kaotada.  Kuid see toimub ainult järjepideva töö ja regulaarse treeninguga. Siinkohal tervitan Viljandis toimetavat zumbatreenerit Margitit, kes on siiani mu lemmik zumbatreener. Ma ei ole Tallinnas veel ühtegi nii normaalset treenerit veel leidnud. 

Ülikooli ajal olin TTÜ spordihoones kogu aeg kohal, kui Sandra Raju tudengitele kekat andis. Kusjuures selle sai deklareerida eraldi ainena ja sellega teenis EAP-sid. Sosinal võin öelda, et vahest tulin isegi mõnest loengust ära seetõttu, et Sandra andis trenni samal ajal, oops. Õnneks ülikoolist mind keegi välja ei visanud. 

Sandra trennid olid väga intensiivsed rühmatreeningud ning sealt sai alguse minu spordiklubide fännamine. Jõusaal ei ole mulle kunagi peale läinud, sest mu jaoks on lihtsalt niiii igav seal masinate otsas sõtkuda. Eriti juba seetõttu, et ma ei oska seal midagi teha. Ma olen seal umbes selline tavaliselt.

Kui ma taipasin, et varsti on ülikooli lõpp ja tahaks lõpetada ikkagi heas vormis ja kleidid selga läheksid, siis tegin sõjaplaani. Avastasin enda jaoks Bodyattack treeningu, treeneriks mu kõigi aegade lemmik Keiu Pirnpuu (kallid!). Ühesõnaga Keiu andis trennis nii palju energiat, et mu motivatsioonitase oli kogu aeg laes. Tegin nädalas vähemalt 5 trennipäeva ja üritasin käia alati kahes trennis. Kui Bodyattack lõppes, siis läksin veel näiteks järgmisesse algavasse trenni, a la nt bodypumpi. Panin ikka päris hullu ning toitusin ka kenasti. Saavutasin oma eesmärgi ja olin lõpetamiseks oma elu parimas vormis.

Aga ei soovita seda sõjaplaani imiteerida ja kodus järgi teha, kuna kuu peale lõpetamist ragises mu hüppeliiges rahvastepallis (!) ja olin aasta aega out, kuna ei lasknud jalal vahepeal täiesti ära paraneda, ja nii edasi ja tagasi.

Long story short - minu treeningute ajalugu on nagu ameerika mäed.

Nüüd tahaks olla inimene ja hakata ÕIGESTI trenni tegema.

Järgmises postituses alustan juba triatloni juttudega. Stay tuned.

PS: Kui seda blogi peaks keegi IT-inimene lugema juhtuma ja oskab mu blogi taustapildi scrollima kirjutada, siis oleksin megatänulik abi eest! :) 

Kirss