Kuhu kadus Kirsi? Kas sul ikka kompass on?

Võistlusest on möödas juba kuu aega ning on aeg rääkida muljetest. 

Kõigepealt... ma vist alustan kõiki postitusi tänusõnadega. Sellelgi korral pole teisiti. Alguses, kui ma blogiga üldse alustasin, siis mõtlesin, et ah niikuinii keegi seda eriti lugema ei hakka, sest minu eesmärk polnud ka eriline blogija olla. Just seetõttu, et tänapäeval see blogimine kaldub kuidagi sinna printsesside ja suunamudijate (naljakas sõna ikka meie keeles välja mõeldud) teema alla rohkem. Ja mina ei taha kohe kindlasti sinna kategooria alla end liigitada. Minu eesmärk on lihtsalt inimesteni tuua triatlonitreeningute telgitagused.

Mõtlesin, et triatlonist kirjutamine on vähe teistmoodi kui kortsudevastastest kreemidest muljetada. See on üsna uus spordiala siin Eestis ja ka veidi mehisem, seega on lugemine mõlemale sugupoolele sobilik ning ka lihtsalt asjast huvitunutele. 

Nüüd tuleb aga välja, et lugejaid lihtsalt tuleb kuskilt kaevude põhjast juurde ja ma olen 'sunnitud' end rohkem liigutama, kuna lugejad ootavad, millal tuleb uus postitus. :D Taavi näiteks ei jõua ära oodata, sest töö juures hakkab juba igav, lugemist oleks juurde vaja! 
Ja see on ainult positiivne!  Seega suur tänu täiesti võõrastele inimestele, kes on mu blogi kusagilt üles leidnud ja mulle häid sõnu poetanud – kes võinuks arvata, et ma teile inspiratsiooniks saan. Ma pole veel Ironmanil-gi käinud ja juba head inimesed jagavad, et ma inspireerin neidki rohkem treenima ja triatloni peale mõtlema. Seega, kel on küsimusi, tahab lihtsalt arutada minuga midagi, rääkida, mõtteid/nõu jagada, siis ma olen alati olemas. Pean end üsna sõbralikuks inimeseks, seega tükki küljest ei hammusta. Äkki. :)

Mis siis ees ootab? Minu esimene võistlus Tartus, kuidas kulges, mis muljed jäid. Kirjutan ka triatloni pahupoolest – üleüldisest eluolust ja vigastuste ravimisest. Kuhu Kirsi kadunud on ja miks Strava* on trennidest tühi?

*Rakendus, kuhu saab oma treeningud üles laadida ja oma jälgijatega jagada.

Tartu Triatlon

Kihvt üritus! Esimeseks võistluseks ideaalne, kes pole varem triatloni teinud, ja tahab maigu suhu saada.

Minu emotsioonid on igal juhul laes! Kartsin alguses, et äkki see on nii jube, et ei tahagi enam sellega edasi tegeleda. Kuid vastupidi – nüüd ma tean, mis kohad on mul nõrgad; mida rohkem treenida; kust otsast kiirust juurde saab; mida valesti tegin jne. 

Võistlus läks üldplaanis hästi, kuigi mitte enda ootustele vastavalt. Eesmärk oli lõpetada ajaga 2h35min, kuid olin 7 minutit soovitust aeglasem. Tean väga hästi, kus ma võinuks kiirem olla. Kuid esimesed võistlused ongi õppimiseks ning kohe ideaaltulemusi püüda oleks isegi veidi naiivne.

Kõige enam nautisin ma rattasõitu, kuna ma tundsin, et olen selles eriti kõva. :D Haha… tuli välja, et ma olin tegelikult mega koba. :D Tegin muidugi kõvasti ajaparandust võrrelduna trennis sõidetud aegadega, kuid sellest võistlusel ei piisanud. Aga sõita vendadega, kel aerodünaamilised kiivrid peas, spetsiaalsed lenksud ja jooksud all, siis võib-olla ma ei olnudki nii halb. Rattaparklas ma vaatasin küll, et kõigil on mega kallid rattad (no mingi 3 tonnistest alates),  varustus küljes ja mul polnud mitte ühtegi lisavidinat küljes, mis kiirust juurde annaks. Kuid treener ütles mulle sellepeale hiljem väga hästi: “Ega ratas ei sõida.” 

Kartsin kõige rohkem ujumist, kuna kalipsoga ma väga palju treeninud ei olnud, kuid see-eest basseinis sain seda oksendamiseni harjutada. Seega olen väga rahul oma ujumise ajaga, 1,5 km 26 minutiga. (Ok, see tegelt ikkagi tigu, ja ma tean, et ma oleksin suutnud veel kiiremini seda teha). Esimene emotsioon vees olles oli paha. Tundsin, et ma ei jõua ujuda ja et hingamine on ka täiesti lappes. Kuid siis sisestasin endale, et: Kirsi, sa ei ole siin vees ometi ainuke kummiülikonnas kalake, siin ei ole vetikaid, sa ei näe veepõhja, võta rahulikult, suru hingamine paika, pea otseks, tõmbed paika nii nagu varasemalt harjutatud sai ja palun jälgi, kus on boid! Mingil ajahetkel ma harjusin lihtsalt olukorraga ära ja mulle hakkas isegi meeldima. :D Paar korda oli ka selliseid juhuseid, kus mingi vend otsustas, et hakkab minust lihtsalt üle ujuma. Mul oli tol hetkel küll, et: heeeey, kas märkad, ma ka siiin, uu?!

Kuid õnneks kannaga keegi näkku ei löönud, oma ninaklambrit ära ei kaotanud ning vee alla keegi ka ei surunud. Veest välja tulles oli esimene proud moment. Terve kaldaäärne oli inimesi täis ja kui ma väljusin ja hakkasin kalipsot seljast tõmbama, siis märkasin, et kõik inimesed elavad kaasa ja ergutavad, see andis nii palju jõudu juurde. Nemad vaatasid sealt, et ohhh, on alles kangelased! Tean, sest ise vaatasin ka Otepääl neid inimesi sama mõttega. :D Jooks vahetusalasse läbimärjana läks hästi, kuid vahetusalas ma olin lihtsalt megaaaaa koba. 

Ma lihtsalt ei saanud seda kalipsot seljast ära. Mis siis, et mul olid jalad eelnevalt õliga kokku määritud, ikkagi ma ukerdasin seal nii mis kole.  Ja üldse ma arvasin, et ma peaksin kindaid rattasõiduks hakkama ka veel kätte ajama, kuid see oli täielik aja raiskamine. Lõpuks viskasin need kus kurat.

Ja ühtäkki olingi juba ratta seljas, ise läbimärg. Kartsin, et mul hakkab kindlasti ratta seljas külm sedasi, aga adrekas oli üsna laes ning sellele polnud isegi aega mõelda. Need momendid olid lahedad, kui ma sõitsin meesterahvastest tuimalt mööda lihtsalt. Mitu korda, kus oli järsk mägi, tõmbasin seal meestest mööda, kuigi mäed on mu jaoks eriti rõvedad komistuskivid olnud alati. Juu siis võistlusmomendil ei pannud tähelegi, et nii raske oli. 40 km läks ikka ülikiiresti, seal ma alles sain aru, kui lühike see distants tegelikult on. 2x20 km ringi ning selle läbisin 1h13min. Arenguruumi on veel kõvasti. Kuigi ma arvasin, et ma panin rattal ikka sigahästi, siis rattaparklasse tagasi jõudes avastasin, et parkla oli üsna paksult juba rattaid täis ja enamik juba jooksevad. (Kui Kirsi rattaga vahetusalasse jõudis, olid teiste jooksud juba alanud.. )

Panin siis järgi. Ja jooksu alguses kohe suutsin enda hüppeliigese välja väänata. Ainuke mõte mu peas – suht suva, jookse lihtsalt edasi, kas või valuga. Esimesed meetrid jooksin longates, aga siis vist jalg harjus ja mõtlesin, et ees läheb üks eriti vormis naine, jookseb üsna hästi. Tempo oli tal hea ja tundsin, et pean tal kannus püsima. Kuid juba 10 minutit hiljem oli ta juba kaugustes ja mina ikka ukerdasin seal omette. Jooks oli neist kolmest kõige rõvedam. 5 km oli ära joostud ja ma mõtlesin, et nagu kas päriselt? 5 veel v? Õudus kuubis, palun tule finiš juba.

Siin ei olnud midagi imestada, jooksin kiiruse mõttes küll enda varasema rekordi lähedale, aga see minu rekord oleks konkurentsivõimeline alles siis, kui ma jookseks 15 minutit kiiremini. Selle jooksu ajal ma tundsin küll, et need 3 kuud kestnud vigastusi maksis ikka täiega võistlusel kätte. 7st ettevalmistavast kuust 3 olin ma nii out, et jooksu peale ma ei saanud isegi mõelda. Nende 4 kuu jooksul suutsin enda elu rekordi küll treenida, kus ma parandasin oma varasemat aega 13 minutit – mille üle niigi olin uhke, aga eesmärk oli parandada vähemalt 20 minutit, kuid mis vigastuse tõttu jäi realiseerimata.

Kõige rohkem olen ma uhke oma pere üle, kes olid mulle igas mõttes toeks. Raja ääres olid nad nii palju, kui mind kuskil näha oli. Neile ilmselt võis tunduda, et ma väga ei reageerinud ja mind ei huvitanud, et nad seal ergutasid, aga tegelikult vastupidi! Ma olin lihtsalt nii fokusseeritud ja väsinud, et ma lihtsalt ei suutnud kaasa lehvitada. Nüüd tagantjärele mõeldes oleks ikka võinud rohkem näidata, kui hea meel mul oli tuttavaid inimesi tee ääres näha. Ma isegi jooksu ajal ootasin, et huvitav, kas mu pere üldse oskab mind rajalt leida ja millal nad juba paistavad. Seega, inimesed, ergutus raja ääres on niiinii oluline! Toetage oma kalleid triatleetidest tuttavaid, pereliikmeid, sõpru. Neil on rajal väga raske ja iga toetus annab jõudu juurde. :) Ja kui te erilised ergutajad pole, siis tulge lihtsalt võistlusele kohale.

Kõik pole kuld, mis hiilgab. Ausalt ja avameelselt.

Triatleedi elu paistab üsna motiveeriv, tõepoolest. Juba seetõttu, et tegemist on väga raske alaga. Oleneb muidugi inimesest, kuid tänapäeval on kõigil sotsiaalmeedia kontod ja inimestele pigem meeldib näidata, kui tublid nad on.  Mina muidugi samuti seal “lambakarja” seas.  Seega väga lihtne on jätta näiline mulje, et see kõik on nii tore ja trennis on äge käia, vorm on hea jne.

Kuid keegi ei taha motivatsiooniks teistele näidata, kui raske see teekond tegelikult kõik on. Kas see siis enam oleks motiveeriv? Püüan ise anda võimalikult tõetruu pildi, mis on aga kõige selle taga.

Inimesed, kes tegelevad triatloniga, neil peab olema meeletu saavutusvajadus, sinna juurde kuuluva tunnustusvajadusega. Tugevam vajadus kui tavalistel inimestel, kes selliste hullustega ei tegele. Tunnustus on vajalik, see päriselt motiveerib. Ilmselt ka inimesed põhjusega näitavadki, millega nad igapäevaselt tegelevad, aga kunagi mitte telgitaguseid. Ma võin küll sportlik olla, heas vormis, aga see kõik on tulnud väga kõva tööga ning samuti ka tähendab see, et ma olen loobunud väga paljudest 'lõbusatest' asjadest. Sest olgem ausad – enamik lõbusaid asju rikuvad tervist. :D Ja kehva tervisega võistlema ei lähe (korrapärane tervislik toitumine, karsklus, no parties, pole piisavalt aega armsate inimeste jaoks jne). Näen, et mu ümber on inimesi, kes minu uut elustiili omaks ei ole võtnud ja nad ei mõista, miks see “piitsutamine” minu jaoks sellel eluetapil vajalik on. See aga on nad minust paraku kaugemale lükanud ja ma mõistan neid. Eks ma muidugi olen ise ka tõsisemaks muutunud ja eesmärgile pühendunud ning võin tunduda ükskõikne/eemalolev, kuid tegelikult ei ole see nii. Mul tõesti lihtsalt ei ole trenni kõrvalt kuigi palju aega. Pealegi ma ise ei näe seda kui "piitsutamist", kuna mulle see elustiil meeldib. Õigemini ma ei igatse otseselt mingeid muid ahvatlusi kui junk food-i :D Kuid miskipärast jääb teistele mulje, et ma kõik asjad oma elus olen endal ära keelanud ja üldse elu ei naudi. See pole tõsi.

Kuid see kõik kokku teeb tegelikult kurvaks. Näed vaeva, "piitsutadki" ennast ning siis on alati inimesi, kes sinusse ei usu, on kadedad, ütlevad sulle, et sinuga ei ole enam lõbus ning hakataksegi eemale hoidma. Sellises olukorras just ootaks toetust, sest raske on. Ma tõepoolest ei tee kellelegi meelega liiga sellega, et ma lihtsalt fokusseerin enda tähelepanu hetkel mujale. Siit jällegi nõuanne - lihtsalt kas me, eestlased, saaksime olla rohkem hoolivamad üksteise suhtes? :) 

Seega pole see ala mitte füüsiliselt koormav, vaid ka üsnagi palju vaimselt. Seetõttu ongi tarvis hoida mõlemad tasakaalus ning olla võimalikult paksu nahaga.

Kindlasti ei ole kõikidel triatleetidel minuga sarnast olukorda, kuid olen kindel, et ma ei ole ka ainuke. 
Seega, kõik, mida te näete, ei ole kuld. Mõelge sellele.

Kuhu Kirsi kadunud on?

Ma ei ole alla andnud, kaugeltki mitte. Kuid võin öelda, et 'pisuke' motivatsioonilangus on mind tabanud küll. Terve hooaja vältel minu motivatsioon kannatada ei saanud, kuigi mul oli 3 kuud vigastusi. Kuid nüüd tundub, et olen hetkeks kompassi kaotanud, ei teagi, millises suunas edasi minna. Olukord tundub hullem kui esialgu paistis. Enne võistlust hakkas põlv märku andma ja ei tahtnud eriti koostööd teha. Võistluse sain kuidagi ära tehtud tolle põlvega ning alustasin kohe raviga, kuna plaanis oli Septembris joosta oma esimene poolmaraton (milleks teadupoolest on tarvis ka eelnevalt treenida). Käisin laserravis põlvega, mis pidavat põletiku ära ravima, söön sisse vajalikku ravimit, määrin geeliga ning vähendasin treeningkoormust. Nüüd olen seal maal, kus jätsin trenni üldse ära, pole pea 2 nädalat trenni teinud. (I know... see on kohutav, sest ma tean, mis kahju see mu vaevaga treenitud võhmale teeb.) Ja mis on tulemus? Üks suur ja rasvane 0.

Alles paar päeva tagasi kükitasin poes alumise riiuli juures, tõusin kükist püsti ja tundsin, kuidas üks terav valu lihtsalt läbi põlve lõi. See sama valu, mille pärast ma ravi alustasin. Võin oma poolmaratoni ära unustada. Ja ausalt öeldes on see olukord väga mõru. Mul oli plaanis veel erinevaid triatlone see suvi läbida, sõita temposõite ja treenida jooksu. Nüüd ma lihtsalt vaatan, kuidas teised seda teevad ja ma olen lihtsalt väga nördinud, sest ma tean, et ka mina peaksin seal olema. 

Nüüd on eesmärgiks lihtsalt saada uue hooaja alguseks põlv korda, milleks on aega poolteist kuud. Mis aga raviga kindlasti ei realiseeru, seega arvan, et ma olen lihtsalt liiga negatiivseks oma mõtted juba ajanud, et tuleb kõigepealt oma mõtetega tööd teha ja vaikselt edasi ravida. Sellise vaba aja olemasolul hakkabki inimese aju liigpalju mõttetuid asju genereerima, overthinking level max. Aga nagu ikka elus - tuleb sammuda läbi raskuste tähtede poole. Seda enam on võit magusam, kui tead, mis jamast sa läbi oled roomanud ja kõik selle üks päev seljatanud.
Ainuke positiivne asi selle juures on see, et olen saanud aega veeta oma armsate inimestega, käia väljas, nautida suve ja veetnud aega ka iseendaga. Veider on küll, sest mul on hetkel järsku nii palju vaba aega üle, mis varasemalt läks kõik trenni alla. 

Enamjaolt olen rohkem jaganud oma treeningute kulgu Instagramis, selmet blogi kirjutada.  Seal ma olen üsna agar story-taja. Kel huvi, siis seal võib ka mu tegemistel silma peal hoida. 

Tegelikkuses ei ole ma kuhugi kadunud, vaid lihtsalt püüan hetkel kõike variante katsetada, mis mu jälle reele tagasi tooks. Ma pole allaandja tüüp, lihtsalt elul on kombeks mõnikord vahele segada. Tahaks talle öelda, et: Sina räägid siis, kui kana pissib!

Tuli seekord veidi tõsisem postitus, aga neist asjadest on ka tarvilik rääkida. :) Loodan, et ma nüüd kedagi selle jutuga ära ei ehmatanud ja inspiratsiooni terapardliga maha ei kraapinud. Sest tõenäosus olla sama vigane sportlane on ikka üsna väike. Näen, et enamjaolt kellelgi ei ole selliseid vigastusi, kui ma vaatan teisi triatleete. Vähemalt jääb selline mulje, kui kõik on kogu aeg kahel jalal ja võistlevad nii kuis jaksavad. Seega ei tasu mind stampnäidisena võtta. :D 

Aga olge ägedaaaaad, nautige veel alles jäänud suve ning näeme trennis!! 

OSTAN:
Kel aerobare müüa, siis olen huvitatud. :) Kui enne sügisilmade saabumist saaksin nendega juba harjutada, oleks päris ägens (kuigi põlve tõttu see ilmselt ei õnnestu). Tegelt olen ka jooksude otsingul, kuid nendega on hetkel aega. Seega, kel plaanis oma jookse müüma hakata mingil momendil, siis isegi võiksin olla potentsiaalne ostja, kuid kindlasti mitte kohe sügisel.